Bob Dylan
“Live 1966”
(Columbia)

“Juudas!” hüüab solvunud hääl publikust. “Ma ei usu sind,” ütleb Bob Dylan lavalt. “Sa oled valetaja,” ning pöördub oma ansambli poole: “Play fucking loud!”
Ja instrumentidest väljub kontserdi lõpulugu – vaakumiaugu loov versioon klassikust “Like A Rolling Stone”. Õnneks on kogu see kontsert lindis. Samuti on ta osutunud väga kasulikuks ja kasu lõikasid kronoloogilises järjekorras: 1. põrandaalused plaadifirmad, kelle kriminogeensel toel on see kontsert rockstoori kuulsaim bootleg (e. piraatplaat, kuid mitte Kadaka turu tähenduses); 2. rockiajaloolased, kes on sündmust aastaid kokku ja lahku arutanud; ning nüüd kui lindist on saanud ametlik toode, ka 3. Dylani rahakott. Ja 4. (või 1.) see solvunud kuulaja, kest on ilmselt tuntuim anonüümne publiku liige.
Just tema solvumine kõneleb 66ndal toimunud revolutsioonikesest. Ta oli pettunud, sest armastatud, protestiv ja elus-tõesti-olulistest asjadest laulev folklaulik oli kasvatanud endale afro-soengu, surunud ninale päikseprillid, ühendanud kitarri elektrivõrguga... oli pööranud rockstaariks! Tollased rockstaarid laulsid ju jalakeerutamisest ja Lucyst, mitte elus-tõesti-olulistest asjadest. “Juudas”-mehega umbes sama võiks tunda kampsun (vt 31. juuli EE Magneet), kui Jääboiler läheks 2 Quick Starti-kolhoosiga ühisele suvetuurile. Nõnda paigutabki topelt-CDga kaasasolev raamat kontserdi ühte ritta Igor Stravinski ennekuulmatult ja “muusikakunsti häbistavalt” komponeeritud balleti “Püha kevad” esilinastusega Pariisis, kust publik vilistades ja jalgu trampides põgenes.
Ja mis võiks veel vähem usaldust väärida kui mõne pillimängu upitamine kõnelevate faktide pärast. Mis? Dylani puhul ehk see, kui kiidusõnad kukuks suust, mis kuulub teenekale Dylani-fännile. Muusikakriitikute peres pole vähe neid, kes oma poja ja tütre Bobiks ja Bobyks on ristinud. Mina mitte ja pealegi olen jupp noorem kui 1966. aasta 17. mai kontsert Manchesteris, aga raiun, et muusika – suure pealkirjaga “Live 1966” – riivib tema ümber hõljuvad müüdid entsüklopeediliseks sisinaks. See on kosutav. Vihane ja otsekohene. Rahulik, õrn, näpistavalt intelligentne ja satiiriline. Uhke ja tagasihoidlik. Võimas. Püha.
Oma laule elus-tõesti-olulistest asjadest laulab Dylan enesekindlalt nagu mootorratta-gängi liider, kuid noodist mööda nagu... mootorratta-gängi liider, mis lisab laserplaadikujulisele hinge- ja vaimusoolestiku multivitamiinile nn cool’i.
“Live 1966” päästab keemilisel ja hüpertempokal fonogrammiajastul seebikivistunud südamed.

Siim Nestor

Vana, aga oluline

Pink Floyd
“The Piper At The Gates Of Dawn”
(EMI, 1967)

See oli bändi esimene album, kuid tegelikult läks siitkohalt jätkamiseks vaja juba uut Pink Floydi. “The Piper...” pigem lõpetas kui alustas ühe trajektoori ning paistab üksildase ja erandlikuna tänaseni. (Kuigi uuemast underground-sektorist on näiteks Slowdive ja Pale Saints tema suunas väidetavalt sügavaid kummardusi teinud.)
Bändi tollane liider, kitarrist-laulja-helilooja, droogidest ruineeritud Syd Barrett oli üsna algusest peale pigem psühhedeelia märter kui kangelane. Tema loodud laulud mitte lihtsalt ei tõota meile põgeneda kuhugi ir(d)reaalsesse maailma. See kõik on tegelikult juba sündinud. Ehk nagu ütleb vähemalt minu silmis kogu plaadi võtmevärss laulust “Flaming”: you can’t see me but I can you.
Tollase Briti rock’i autoriteetne meeshääl oli üldjuhul mehine bluus-rock-bravuur à la Mick Jagger – hääl, mis tohtis midagi nõuda. Haiglaselt pideta ekstaas Barretti vokaalis aga pani aja voolu justkui igavesse lapsepõlve, muinasjutu täiusesse seisma. Lõppude lõpuks sai ju plaat oma nime Kenneth Grahame’i lasteraamatu “Tuul pajuokstes” ühe peatüki järgi.
Nõnda palub laulus “Mother Matilda” laps emalt unejuttu (Oh Mother, tell me more), otsides toitu oma üha palavikulisematele fantaasiatele, kus everything shines. Nõnda ilmutab loos “Flaming” end võluväega haldjas ning pärastpoole on “The Gnome” juba puhas lastelaul, isegi hetketi sealpool talutava magususe piire. Ja kosmilised ihalused lugudes “Astronomy Domine” ja “Interstellar Overdrive” seadsid tegelikult samu sihte – olla võimalikult eemal sellest, mis juba “päriselt” päral.

Tõnis Kahu

   Vana, aga oluline on uus rubriik, kus tutvustame või tuletame meelde popmuusika tähtsaid teoseid.

George Michael
“Ladies and Gentlemen... The Best Of”
(Epic)

Pilla-palla pildiraamat illustreerib George’i teekonda nilbetes šortsides keksivast viljakohvijumega poisist täppisteaduse abiga pügatud vuntside vahelt kanepisuitsu niristava stiiliguruni. Üks CD “meeltele” (aeglased ballaadid: “Different Corner”, “Jesus To A Child”), teine “jalgadele” (kiired ballaadid: “Spinning The Wheel”, “Too Funky”). Boonuseks kaks laulu ühe politseiniku “käsitööst” pluss kaunis tarbetu duett Mary J Blige’iga.
Kui teil on kavas osta ainult üks George Michaeli plaat... jne.

Erik Morna

Method Man
“Tical 2000 – Judgement Day”

Method Mani uus plaat on selline nagu kõik Wu-Tang Clani perekonna plaadid – neurootiline, sünge ja RZA produtseeritud. Tore, kui kellelegi meeldib, samas muutub ka parim asi mõttetuks, kui seda paari aasta jooksul iga kahe kuu tagant korratakse (vihje RZA väsimatusele). “Tical 2000” on enesest küllastunud, lihtsalt veel-üks-tasemel-hip-hop-plaat. Kaootiline, dissonantne, millenniumipiinades. Aga kes hoolib?

Marek Kallin

Dolm
“Vacuum”
(Kohvi Records)

Eestis ilmub plaate üldiselt harva, veel vähem siis selliseid, millel noort ja huvitavat muusikat nagu kõne all oleval CDl. Nice!
Bänd nimega Dolm on tundmatu ja nii kasutasid väljaandjad klassikalist võtet – kaasates tuntumad artistid (Aivar Tõnso, Lobsand Dorje, Ninja & Dzheimz) plaadile remixide näol. Kõik remixid on erinevate lähenemistega ja nii on siin loost “Vacuum” kõiksugu versioone – ambientist drum’n’bassini. Momendi kohalik koorekiht on CD-l igal juhul esindatud ja võib rõõmu või siis nördimust tunda, et kogu pilt on paras pudru ja kapsad. Tagatipuks leiate üheksanda loona video. Nagu Vibratsioon. Which is nice!

Raul Saaremets